Allergiahaigused on märkimisväärselt sagenenud alates 1960. aastatest. Miks, sellele otsivad teadlased vastust juba pikka aega.

Aga millega on üldse tegemist?

Meie immuunsüsteemi ülesanne on kaitsta organismi viiruste, bakterite ja teiste haigustekitajate eest. Immuunsüsteem peab aktiivselt reageerima haigustekitajatele, kuid oma keharakkude suhtes olema tolerantne ehk taluv. Ta ei tohiks pöörata tähelepanu asjadele, mis organismile ohtu ei kujuta – näiteks õietolmule või kassikarvadele. Ent kui immuunsüsteem on tasakaalust väljas, hakkab ta tegutsema oma keharakkude vastu ja tekivad autoimmuunhaigused. Allergia põhjuseks ongi ülitundlikkus ehk organismi ülereageerimine teda ümbritsevatele kahjututele ainetele, samuti toidule.

Allergeenid ehk allergiat vallandavad tegurid võivad organismi sattuda erinevalt ja neid võib laias laastus jaotada järgmiselt:

1. sissehingatavad: elamutolmulestad, koduloomade (kass, koer, hobune, merisiga jt.)  karvad, puude õietolm, kõrreliste heintaimede õietolm, hallitusseened, sigaretisuits;
2. sisse söödavad: mitmed toiduained (muna, kala, piim, pähkel, šokolaad, apelsin, mandariin jt toiduallergeenid);
3. kokkupuutel nahaga: putukad ja mitmesugused keemilised ained (kodukeemia, kosmeetika ja ka ravimid), päike.

Allergeeni mõjul tekkinud haiguslikku reaktsiooni nimetatakse allergiliseks reaktsiooniks. Kui viimane tekitab tõsiseid tervisekahjustusi,mis püsivad kaua,räägime juba allergiahaigustest.

Allergiarisk on suurem nendel inimestel, kelle vanematel on mõni allergiline haigus. Üldiselt võib aga allergia tekkida igaühel, olenemata vanusest. Seda võivad soodustada tihti esinevad hingamisteede põletikud (viirused!), kuiv nahk, sage kokkupuude ärritavate õhusaastajate ehk lenduvate orgaaniliste ühenditega.

Ka allergia sümptomid võivad olla erinevad: kõhuvalu, oksendamine ja/või kõhulahtisus; huulte, keele ja suulimaskesta sügelus, kipitus ja turse; nõgestõbi ja/või näoturse, atoopilise nahapõletiku ägenemine, allergiline nohu ja/või silmapõletik, kõrvapõletik, kõriturse, astma (hingamisraskus).

Allergianähud võivad olla kerged (näiteks vesine nina) või tõsised (näiteks hingamishäired). Mõne allergiatüübi puhul ilmnevad korraga mitmed sümptomid ja harvadel juhtudel võib allergiline reaktsioon põhjustada šokki. Siis on asi väga tõsine – vererõhu kiire langus võib viia südametöö häireteni ja põhjustada ajutegevuse peatumist. Õnneks on sellised juhtumid haruldased ja enamasti õnnestub tekkinud olukorrast õigeaegse meditsiinilise sekkumisega edukalt välja tulla.

Mõnede allergeenidega võime me kokku puutuda aastaringselt (nt. kodutolmulest, loomakarvad, hallitusseente eosed). Hooajalisi allergilisi reaktsioone  esineb kevadel ja suvel allergiat põhjustavate puude ja taimede õitsemise ajal.

Limaskestadele (silmad, hingamisteed) sattunud õietolm kutsub esile allergilise reaktsiooni, millega kaasnevad mitmed vaevused: silmade, nina ja kurgu sügelemine, punetus, turse ja pisarate vool, sage aevastamine ja köhatamine, rohke vesine nohu või ninakinnisus, raskematel juhtudel hingamisraskused (astmahoog). Sagedaseim neist on allergiline nohu ehk pollinoos.

Õietolm võib põhjustada ka nahalöövet, migreenitaolist peavalu, liigesevalu, seedehäireid, kehatemperatuuri tõusu (sellest ka haiguse rahvapärane nimetus – heinapalavik). Haigustunnused on tugevamad keskpäeval tuulise ja päikesepaistelise ilmaga. Märtsist maini kutsuvad allergilist nohu ehk pollinoosi esile peamiselt sarapuu-, lepa- ja kasetolm. Mai lõpus lisandub tamme ja võilille õietolm. Juunis-juulis on aasaheinte (timut, kerahein, aruhein, raihein, rebasesaba, nurmik, luste) ja kõrreliste (rukis, nisu) õitsemise aeg. Augustist septembrini õitsevad umbrohud (puju, koirohi, malts) ja sügislilled (astrid, krüsanteemid jt).Sageli on allergik tundlik mitme õietolmu suhtes.

Nohu vallandav spetsiifiline ärritaja ehk allergeen satub ninna sissehingatava õhuga. Sümptomid avalduvad tavaliselt kiiresti. Tekib ninalimaskesta ärritus, mis väljendub  ninakinnisusena ja vesise nohuna.

Aastaringselt kestva nohu puhul esineb pidev nina- ja ka ninakõrvalkoobaste limaskesta turse, mille tagajärjel võivad tekkida limaskesta väljasopistused ehk polüübid  Hooaegade kaupa esineva nohu puhul on juhtivateks sümptomiteks just aevastused, vesine-limane eritis ninast ja ka silmade kipitus. Ninakinnisus ei ole pidev, kuna muutused ninalimaskestas  ei ole püsivad.

Kuna allergiline nohu eelneb väga sageli raskemale allergiahaigusele – astmale, siis varajane ja korrapärane allergilise nohu ravi võib kergendada astma kulgu või isegi vältida astma väljakujunemist. Allergilise nohuga inimestel on terve inimesega võrreldes kolm korda suurem risk haigestuda astmasse!

Astma  avaldumine on väga individuaalne – alates kergest astmast, mis tekib väga harva ja tekitab kergeid hingematmishoogusid kuni raskete astmavormideni, mis alluvad raskesti ravile ja mille tagajärjel muutub kopsukoe ehitus.
Astmahoogusid võivad vallandada nii närvipinge, füüsiline koormus, külm õhk, mitmesugused ärritavad lõhnad kui ka ravimid.
Astmat esineb ligikaudu 3-5% elanikkonnast.  Täiskasvanutest haigestuvad astmasse veidi sagedamini naised. Lapseeas võivad astmat vallandada välised- või toiduallergeenid. Varases lapseeas alanud bronhiaalastma võib puberteedieas taanduda, kuid allergiline foon organismis jääb alles.

Nahatestidega on võimalik määrata allergiat põhjustavaid faktoreid. Nahale tehakse peene nõelaga väikesed kriimustused, kuhu tilgutatakse põhilisi allergeene ning jälgitakse tekkivat reaktsiooni.

Kui allergeen on teada, siis tuleks seda võimalusel vältida: pühkida kodus sagedasti tolmu, vahetada sageli voodipesu, mitte muretseda koju koduloomi jne. Hoiduda tuleks seisva õhuga ruumide tekitamisest, hoolimata sellest, et soojuse püsimise seisukohalt tundub see ahvatlev.  Alati pole allergeeni võimalik täielikult kõrvaldada või ei pruugi põhjuslik allergeen uuringutega selgudagi.

Ravi oleneb sümptomite tugevusastmest ning esinemise sagedusest. Kergemate allergiliste reaktsioonide puhul saab abi apteegist, tõsisemate probleemide korral tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Enim kasutakse suukaudseid (nn antihistamiinikumid) ning ninna ja/või silma manustavaid antiallergilisi ravimeid (antihistamiinikumid, hormoonid, kromoglükaadid). Allergilise nohu puhul tavalised ninatilgad ei aita, nende pikaajaline kasutamine hoopis kahjustab nina limaskesta.  Paikseks raviks (näiteks nahanähtude korral) kasutatakse glükokortikoidhormoone sisaldavaid kreeme ja salve. Nahahoolduseks on soovitav kasutada lõhnaainetest vabu seepe, kreeme ja šampoone.  Abi on kui hoidutakse haigust põhjustavate allergeenide ja ärritavate teguritega kokkupuutest.

Astmaravi, mida määratakse arsti poolt, on sageli pikaajaline, vahel ka eluaegne. Astmaravimeid on kahte tüüpi. Esmaabiks kasutatavad bronhilõõgastid leevendavad haigushoogu. Neid tuleb alati kaasas kanda! Lõõgastid pole aga mõeldud pikaajaliseks tarvitamiseks. Seevastu põletiku- ja allergiavastaseid ravimeid, mis hoiavad ära uute nähtude tekke ja annavad põletikulisele limaskestale võimaluse paraneda, kasutatakse kuude või aastate kaupa. Astmaravimitest eelistatakse sissehingatavaid ehk inhaleerivaid preparaate, mis aerosool- või pulberinhalaatoriga jõuavad otse bronhidesse. Inhalaatorit tuleb õppida õigesti kasutama, et ravim jõuaks täpselt sinna, kuhu vaja.

Mida siis teha, et allergiat edaspidi ei tekiks? Kui ülitundlikkus esineb näiteks ühe toiduaine suhtes, siis seda vältides ei pruugigi allergia enam avalduda. Mitmetele ainetele ülitundlikel inimestel on aga tavaliselt vajalik kasutada hüpoallergilisi nahahooldusvahendeid, võimalusel vältida ülitundlikkust põhjustavate ainetega kokkupuudet ning kanda kaasas allergiavastaseid ravimeid.

www.allergialiit.ee

www.inimene.ee

Foto: cottonbro studio